Pärast oopiumisõda toodi Hiinasse plüüslõng. Varasematel fotodel, mida nägime, kandsid hiinlased talvel kas nahkrüüsid (mis olid seestpoolt igasuguse nahaga ja väljastpoolt satiinist või riidest) või puuvillarüüsid (nii seest kui ka väljast). Need kõik olid riide keskel vatist), paksud ja paksud, eriti lapsed, nagu ümmargused pallid. Esimesed kampsuneid kudusid välismaalased, kes Hiinasse tulid. Tasapisi hakkasid ka paljud jõukad ja moekad naised käsitsi kudumist õppima. 20. sajandi alguseks oli rannikulinnades nagu Shanghai ja Tianjin kampsunite kudumine muutunud tavaliseks tavaks. Selline mood.
Villapall, kaks bambusnõela, seisavad jõude elutoa akna all, päike paistab läbi tikitud valge vaheseina naise õlgadele, selline mugavus ja vaikus on kirjeldamatu. Shanghais on paljudes villasele lõngale spetsialiseerunud poodides laual meistrid, kes õpetavad villast lõnga ostvatele naistele kudumisoskusi. Tasapisi on käsitsi kudunud kampsunid muutunud paljude naiste elatusvahendiks. "Hea töö" asendas järk-järgult "hea töö tikkimisel" ja sellest sai kompliment daamile tema leidlikkuse eest. Vanadel Shanghai kuukaartidel on alati lokkis juustega kaunitar, kes kannab värvilist cheongsami ja käsitsi kootud valget õõnesmustriga kampsunit. Käsitsi kootud kampsunite populaarsus pani villatööstuse kiiresti arenema. Isegi sõja-aastatel olid paljud riiklikud tööstusharud sunnitud tootmise lõpetama ja villatootmistööstus suutis vaevu hakkama saada.
Postituse aeg: 19. juuli 2022
